FANDOM


Teine maailmasõda (1939–1945) puudutas Päidla ümbrust kõige rohkem 1944. aasta augustis.

1940Edit

Elvas asusid pärast Eesti okupeerimist juunikuus tegutsema kohalikud kommunistid Mikk, Vähi ja Pehk. 30. juunil korraldasid nad miitingu Elva seltsimajas, kus kõnelesid ka dr Hion, Stefanida Kalmet ja hilisem Pühajärve miilits Rein Rõõm. Rahvuslikult meelestatud noored segasid miitingut, lauldes "Eestimaa, su mehemeel". Sellele järgnes juurdlus, kaht noort karistati laulmise eest. Noored said karistusi ka kommunistlike plakatite maharebimise eest Riigivolikogu valimiste ajal. Tugev rahvuslik meelsus Elva noorte seas takistas kohaliku komsomoli organiseerimist.[1]

1941Edit

Otepääl asus Punaarmee 182. Eesti Laskurdiviisi 626. haubitsa suurtükiväepolk, mida juhtis kolonelleitnant Artur Tenno. Polk oli moodustatud mitmetest Eesti väeosadest, peamiselt Tartus asunud 4. Suurtükiväegrupist, kuid sinna sattus isegi mereväelasi. Tenno viidi juuni alguses Venemaale ja tema asemel sai polguülemaks major Bugrov.[2] 22. juunil oli polk Värska laagris. 24. juunil alustas polk liikumist autodel Otepääle, kust võeti varustus ja seati polk lahingukorda.[3] I divisjon formeeriti vana kalmistu taga metsas, II divisjon (ülem kapten V. Paju) gümnaasiumi taga Nüpli tee ääres metsas. Eestlasi jäi polku umbes 10 protsenti.[4] 29. juuni varahommikul lahkus polk Otepäält suunaga üle Petseri Venemaale. Alates 8. juulist osales polk lahingus Porhovi ja Ostrovi piirkonnas. Neis lahingutes tuli suur osa polgust Saksa poole üle.[3]

Metsavennad hakkasid Otepää vallas organiseeruma kohe pärast sõja algust, nende juhiks kujunes kapten Karl Talpak. Talpaku juhtimisel hankisid metsavennad relvi, koondasid usaldusväärseid mehi ja pidasid sidet, valmistudes Otepää kaitsmiseks taanduvate punaväelaste hävitustöö eest. Kohalik kommunistide juht E. Tirul korraldas metsavendadele haaranguid paari autotäie meestega.[5]

5. juuli keskpäeval levis Otepääl kuuldus, et paari tunni pärast marsivad sakslased linna sisse. Nende asemel tuli taganev Punaarmee väeosa. Taganevad punaväelased liikusid läbi Otepää kolm päeva, 8. juulil liikus veel üksikuid korratuid salku. Viimased läbi Otepää taanduvad punaväelased olid 8. juuli õhtul kaks meest ühe hobuse seljas. 9. juulil valitses Otepääl teadmatus, organiseeriti sidet, et ümbruskonnast toimuvast infot saada.[6] Kuna püsis Otepää süütamise ja purustamise oht, olid 100 metsavenda (sh leitnant H. Pajo) Otepää ümbruses terve öö väljaastumiseks valmis.[7]

Elva vabanes kommunistide käest 9. juulil. Kohalikud kommunistid ja hävituspataljonlased lahkusid kiirustades, pidades omaenda antud tuld sakslaste omaks. Õhku lasti vaid raudteesild ja veepumbahoone, suur osa plaanitud hävitustööst jäi ära. Kohe seejärel tulid metsast välja metsavennad, lõid kohaliku omakaitse ja võtsid üle omavalitsuse. Kõikjale heisati Eesti lipud.[8]

10. juuli hommikul heisati Eesti lipp Otepää pritsimajale. Rahvas kogunes turuplatsile ja Eesti lipp heisati ka linnavalitsuse hoonele. Lauldi hümni ja Talpak pidas kõne: "Nüüd oleme jälle vabad, kuigi vaesed ja rüüstatud. Meil tuleb alata kõike jälle sealtsamast peale, kust algasime Vabadussõja algul. Meil on ainult paar peotäit padruneid" – ta tõstis need üles ja näitas rahvale – "nendega peame algama võitlust. Tooge lisa, mida keegi saab, olgu need laskemoon või laskeriistad, ükskõik missugused." Üle Otepää lendas lennuk, mis kohalike arvates oli Saksa oma ja pakkus neile kindlustunnet.[9]

Sellega asuti Otepääl avalikult Omakaitset üles ehitama. Kuna Otepääl oli kõik rahulik, suundusid sealsed võitlejad korralikult relvastatud salgana Talpaku juhtimisel appi Tartus puhkenud ülestõusule. Teel liitus otepäälastega mehi Paluperast ja Elvast, Nõos kohtuti Saksa luureüksusega. Lisandus veel kaks autotäit Valga mehi. Vaatamata sakslaste soovitusele oodata sõitsid neli autotäit mehi Tartusse ja võtsid osa lahingutest.[5] Samuti käis Tartus abiks salk Otepää tuletõrjujaid.[10]

Tartus puhastasid Otepää mehed kõigepealt "Punase Parkali" nahavabriku, kus teadete järgi oli end kindlustanud rühm kommuniste. See ei osutunud tõsiseks kindlustuspunktiks ja Otepää mehed asusid puhastama kesklinna. Kui õhtul teatati Nõukogude pealetungist Tähtveres, asusid Talpaku mehed seal positsioonile. Otepäälased jäid kohati tugeva pommi- ja kuulirahe alla, kuid naasid sellegipoolest mõni päev hiljem täies koosseisus Otepääle. Tagasiteel vangistati ka Tirul, kes toimetati samuti Otepääle.[5]

17. juulil taastati Elva politseijaoskond, mille teenistusalasse kuulus ka Otepää ja selle ümbrus. Jaoskonnaülem oli 1943. aastal J. Änilane.[11]

17. juuli õhtul läbis Otepää esimene suurem Saksa üksus mootorratastel ja autodel. Sakslased võeti kohalike poolt lilledega vastu.[10]

Sakslased jõudsid Räbile kohalike mälestuste järgi 20. juulil. Külarahvas läks koos kariloomadega metsa peitu. Metsas elati umbes ühe nädala, seejärel tuldi kodudesse tagasi. Loomad olid metsas olemisega ära harjunud ja ei tahtnud enam sugugi koju minna. Ju nad teadsid, mis neid ees ootab, arvasid kohalikud.

Tõnise ja Leoski talust Räbil võtsid sakslased sõjaväe jaoks hobuseid. Sakslased elasid Räbil priskelt. Kui tallu tuldi, tehti kõigepealt mesipuud meest tühjaks. Agariku talus hävitati 4 mesilasperet, mesilased suitsetati tarust välja ja kogu mesi võeti ära. Järgmiseks tapeti söögiks kõik kanad. Elmar Austa mäletab, et nende peres jäi kogemata alles ainult üks must kana. Sakslased tapsid külas söögiks mitu siga.[12]

Sakslased lahkusid Räbilt 26. augustil.[12]

Talpak formeeris peamiselt Otepää meestest kompanii, et aidata lõpule viia Eesti vabastamine. Kõigepealt saadeti üksus koostöös sakslastega puhastama Rakke piirkonda, kus saadi keskmiselt 300 vangi päevas. Teiste seas võeti vangi 167. laskurpolgu ülem koos staabiga. Kui sakslased said uueks ülesandeks osaleda Tallinna vabastamisel, kutsusid nad kaasa ka Talpaku kompanii. Talpaku üksus tungis peale Saku–Nõmme suunal.[13]

Talpaku kompaniis oli Otepää rühm, aga peale selle ka Aakre ja Pühajärve mehed. Otepää rühma üks raskemaid lahinguid oli Mahtra lähedal, kus rühm võitles 7 kilomeetrit rindest põhja pool kiiluna Nõukogude positsioonide vahel.[14]

Nõmme linna vabastamisel oli esimesena linna sisenejate seas Otepää meeste ratturrühm, kes võeti elanike poolt lilledega vastu. Kohe moodustati ka nõmmelastest Omakaitse üksus, mis liitus võitlejatega.[15]

1941.–1942. aastal asus Kirepi külas sõjavangilaager, kust vange ka põgenes. Neid jälitas Omakaitse. Mõni põgenenud vang võiks eksida ka Päidla ümbrusse.

1944Edit

Ka venelased ei puutunud Räbi külas inimesi ega röövinud. Kui rinne edasi läks, võeti Mäe-Agarikult hobune ja Agarikult vanker kaasa.[12] (pole täiesti selge, kas see lause puudutab 1941. või 1944. aastat)

20. augustEdit

Ööl vastu 20. augustit grupeeriti Kanepi piirkonnas takerdunud Punaarmee 122. laskurkorpuse jõud ümber, parema tiiva kaitseks Karaski–Jõksi joonele jäeti vaid kaks laskurpolku. Ülejäänud korpuse väeosad koos tugevdusjõududega koondati pealetungi kesklõiku, lääne pool Kanepit asuvasse metsa. Varajastel hommikutundidel jätkasid Saksa väed vastupanu endistelt positsioonidelt, kuid olid sunnitud piki Võru–Tartu maanteed edasitungiva 116. laskurkorpuse survel ka 122. laskurkorpuse parema tiiva eest taanduma. Seda ära kasutades tungisid 122. laskurkorpuse põhijõud kohe Elva suunas. Korpuse vasakul tiival murdis 43. laskurdiviis keskpäeval läbi sakslaste kaitse ja alustas pealetungi Otepää suunas.[16]

Saksa XXVIII armeekorpus oli alustanud taandumist uuele positsioonile juba öösel. Päidla piirkonnas seisis Punaarmee vastas 12. Luftwaffe välidiviis, millel kella 19-ks oli kontakt vastasega vaid luuregruppide tegevuse kaudu. Kontakt vastase luuregruppidega oli Neeruti mõisa juures ja Saksa julgestusel Pangodi mõisa juures. 30. Jalaväediviisi ees oli lahingukontakt väikeste vastase gruppidega Pilkuse vallamaja piirkonnas ja Mäeküla juures.[17]

Pärastlõunal, õhtul või öösel löödi 30. jalaväediviisi juures Alakülast põhjas ja Pilkuse mõisast kagus tagasi 3 pataljonisuuruste jõududega tehtud rünnakut. Üks punaväe tank lasti võitlusvõimetuks. 12. Luftwaffe välidiviisi ees tõi vastane pärastlõunal peavõitlusliini ette ühe luuregrupi. Edelast Elva suunas 2 pataljoniga edasiliikuv vastane jõudis Ennost itta jäävasse metsa.[18]

21. augustEdit

30. jalaväediviisi juures saavutas üks vastase varahommikune rünnak Otepäält (NNO) kirdes sissemurde, mis riivistati oma jõudude tagasitõmbamisega joonele: Otepää kirik – Vana-Otepää mõisast edelas asuv veski. Uus tugev rünnak hilisel pealelõunal pandi seisma üldisel joonel Otepää kirik – järv ruudus VB 7 – Vana-Otepää mõis. Vasturünnak oli kella 19-se seisuga ettevalmistamisel. Mitmed kuni 2 kompanii suuruste jõududega tehtud rünnakud Pilkuse mõisa ja Otepää juures löödi tagasi ning 5 pataljonisuurust rünnaku lähtealal asuvat vastase üksust hajutati. 12. Lw-välidiviisi juures löödi tagasi vastase kuni kahe kompanii suuruste jõududega tehtud rünnakud Neeruti mõisa juures ning meie postide vastu Tamsa (UZ 3), Illi ja punkt 69,1 juures. Rünnakute tulemusena pidi tugipunktid hiljem tagasi tõmbama.[18]

Kuna arvestati Punaarmee jätkuvate rünnakutega Otepää piirkonnas ja laiaulatusliku edasitungiga Elva suunas, kasutades ära metsi mõlemal pool Elvat, otsustas XXVIII armeekorpus õhtul tõmbuda lühendatud rindejoonele: Otepää kirik – punkt 145,0 – punkt 107,9 – punkt 99,8 – järve lääneserv sellest põhjas – Laguja ja julgestusi tugevdada Elvast lõuna ning ida pool.[18] 30. jalaväediviisi lõigus löödi vastase sissemurre hilistel õhtutundidel tagasi, mis võimaldas segamatult taandumist läbi viia. Taandumine viidi läbi öösel ja õnnestus ilma vastasepoolse segamiseta.[19]

22. augustEdit

Varahommikul ründas Punaarmee kahe kompanii jõududega 30. jalaväediviisi (staap Meegaste koolimajas) kaitstud taluhoonestust Otepää kirikust 800 meetrit lõunas ja jätkas kontsentreeritud rünnakut ennelõunal juba pataljoni jõududega, kuid ei saavutanud mingit edu. Päeva jooksul löödi siin tagasi (osaliselt vasturünnakutega) veel 4 pataljoni jõududega tehtud vastase rünnakut, kusjuures Saksa pool kandis tuntavaid kaotusi. Kastolatsi mõisast loodesse liikumas nähti veokeid jalaväe ja tankitõrjekahuritega. 12. Lw-välidiviisi (staap Palupera mõisas) parema tiiva välisserval löödi tagasi üks kompaniisuuruste jõududega tehtud rünnak. Üldiselt oli diviisi lõigus vaid vastasepoolne luuregruppide tegevus. Nõrk vastase vägede liikumine Elvast kirdesse jäävas piirkonnas.[19]

22. augusti õhtuks oli Punaarmee 122. laskurkorpuse 189. laskurdiviis jõudnud Elva linnast kagus Elva jõeni ning hõivanud Varesepalu, jätkates lahingut sellest ida pool. 98. laskurdiviis oli jõudnud Päidla–Kiisa joonele. 43. laskurdiviis (välja arvatud üks polk, mis asus Väikese Emajõe idakaldal Pühajärvest kuni Turuni) pidas teist päeva tänavalahinguid Otepää linnas.[20]

XXVIII armeekorpus ootas 23. augustiks vastase tugevat survet 30. jalaväediviisi Pühajärvest põhjas asuval uuel peavõitlusliinil ja 12. Lw-välidiviisi paremal tiival. Elva linnale, kus asuvad vaid meie nõrgad üksused, nähti ohtu rünnakuks kagus asuvatest metsadest lähtuva vastase poolt. 30. jalaväediviis tõmmati öösel tagasi joonele Pühajärve põhjatipp – Kastolatsi mõis.[19] Taandumine kulges plaanipäraselt ja vahejuhtumiteta.[21]

23. augustEdit

Nõukogude väed jätkasid edasitungi, 189. laskurdiviis pidas lahingut Elva pärast. 98. laskurdiviis ületas Kutsari juures Elva jõe ja liikus edasi Uderna suunas. 43. laskurdiviis hõivas Otepää täielikult ja tungis edasi Puka–Palupera suunas.[22]

Varahommikul teatas 12. Luftwaffe välidiviis, et selle paremal tiival löödi tagasi 2 vastase pataljoni jõududega ja 3 kompanii jõududega rünnakut. Peedu jäeti vastase tugeva surve all maha. Järgnev vastase sööstrünnak linnast läänes löödi tagasi.[21]

30. jalaväediviisi juures löödi Turust põhjas, Pühajärve põhjatipus ja Otepääst läänes tagasi mitmed luurerünnakud. Pühajärvest kagus toimus mõlemapoolne luuregruppide tegevus. 12. Lw-välidiviisi (staap viidi uude juhtimispunkti Palupera mõisast 1 km põhjas asuvates taluhoonetes) lõigus löödi vasturünnakuga tagasi kahe kompanii jõududega tankidest toetatud rünnak Päidla mõisa juures ja ühe kompanii jõududega kagust tulnud rünnak Elvale. Tugev vastase luuregruppide tegevus meie julgestuste ees Elvast idas ja põhjas. Üks 30-meheline vastase rühm, mis oli imbunud Kulbimäe juures olevasse metsa, tõrjuti tagasi. Tugevasti motoriseeritud liiklus (veokid, nähtavasti ka tankid) Tamsast Elvasse. Näha ka liiklus Tamsast lõunasse.[21]

30. jalaväediviisi lõigus Pühajärvest kirdes ründas vastane kell 19:00 ühe kompanii jõududega, kuid ei saavutanud mingit edu. 12. Lw-välidiviisi lõigus löödi pealelõunal ja õhtutundidel tagasi mitu vastase kompanii kuni pataljoni suuruste jõududega rünnakut. Üks sissemurre Leivaste juures puhastati ja likvideeriti. Pealelõunasel ajal täheldati vaenlase liikumisi kagust loodesse. Arvestades vastase asetusi rünnaku lähtealadel ja nende liikumisi tuleb arvestada tugevate rünnakutega kogu korpuse rindelõigus.[23]

24. augustEdit

Sakslased proovisid Tamsa lahingus anda vastulööki, mis ebaõnnestus.

30. Jalaväediviisi lõigus ründas vastane päeva jooksul mitu korda kompaniisuuruste jõududega meie positsioone Pühajärve põhjatipu juures ja 2 kompaniiga meie lahingeelposte kõrgendikul 145,0 (2 km Otepäält loodes). Meiepoolne luuregruppide tegevus Pühajärvest lõunas. 12. Lw-välidiviisi lõigul Mõrtsukalt läänes sunniti taanduma mõned vastase tankid. Üks vastase 2 kompanii jõududega ja 6 tanki toetusel toimunud rünnak Kulbimäelt lõunasse löödi tagasi, kusjuures 4 tanki lasti võitlusvõimetuks. Elva juures ja sellest kagus elav tulevahetus ja vastasepoolne aktiivne luuregruppide tegevus. Täheldati Mõrtsukast põhja jäävalt alalt põhja suunas vastase sissevoolavaid jõudusid (ca. 1 pataljon jalaväge ja üksikud PaK-id). Kogu korpuse lõigus oli päeval palju vastase sisselende ründelennukitega koos pommitamiste ja pardarelvade kasutamisega meie positsioonide ja tagalaalade vastu.[23]

12. Lw-välidiviisi lõigus saavutas vastane 19:00 paiku Leivaste juures sissemurde, mis vasturünnakuga likvideeriti. Elvat tabas raske üha tugevnev vastase suurtüki, miinipilduja ja tankitõrjesuurtükkide tuli ning tugevnev surve kagust, idast ja põhjast. Korpuse üksused said taandumiskäsu.[24]

25. augustEdit

Punaarmee vallutas Elva.[25]

Vaatamata vastase ägedale suurtükitulele ja ründelennuväe lainetele Elvale ning sellest lõunasse viivale teele kulges 12. Luftwaffe välidiviisi taandumine üldiselt plaanipäraselt ja oluliste materjalikaotusteta. Diviisi alal Elva juures tegutsesid vastase ründelennukite lained.[24]

ViitedEdit

  1. Otepää Teataja 27.06.1942, lk 4.
  2. Otepää Teataja 4.12.1941, lk 2.
  3. 3,0 3,1 Otepää Teataja 16.08.1941, lk 2.
  4. Otepää Teataja 9.12.1941, lk 2.
  5. 5,0 5,1 5,2 Tartut vabastamas. Otepää Teataja 14.07.1941, lk 2.
  6. Otepää Teataja 10.07.1942, lk 1–2.
  7. Otepää Teataja 14.07.1942, lk 2.
  8. Otepää Teataja 10.07.1943, lk 1–2.
  9. Otepää Teataja 10.07.1942, lk 2.
  10. 10,0 10,1 Otepää Teataja 18.07.1941, lk 1.
  11. Otepää Teataja 20.07.1943, lk 1.
  12. 12,0 12,1 12,2 Räbi küla
  13. Otepää Teataja 11.09.1941, lk 1.
  14. Otepää Teataja 13.09.1941, lk 2.
  15. Otepää Teataja 30.08.1941, lk 1.
  16. Eesti rahvas Nõukogude Liidu Suures Isamaasõjas 1941–1945. II köide. Tallinn 1977. Lk 274.
  17. XXVIII armeekorpuse ettekanded
  18. 18,0 18,1 18,2 XXVIII armeekorpuse ettekanded
  19. 19,0 19,1 19,2 XXVIII armeekorpuse ettekanded
  20. Eesti rahvas Nõukogude Liidu Suures Isamaasõjas 1941–1945. II köide. Tallinn 1977. Lk 275.
  21. 21,0 21,1 21,2 XXVIII armeekorpuse ettekanded
  22. Eesti rahvas Nõukogude Liidu Suures Isamaasõjas 1941–1945. II köide. Tallinn 1977. Lk 277.
  23. 23,0 23,1 XXVIII armeekorpuse ettekanded
  24. 24,0 24,1 XXVIII armeekorpuse ettekanded
  25. Eesti rahvas Nõukogude Liidu Suures Isamaasõjas 1941–1945. II köide. Tallinn 1977. Lk 282.

Ad blocker interference detected!


Wikia is a free-to-use site that makes money from advertising. We have a modified experience for viewers using ad blockers

Wikia is not accessible if you’ve made further modifications. Remove the custom ad blocker rule(s) and the page will load as expected.

Also on FANDOM

Random Wiki