Päidla vald 1930ndatel
Päidla vald oli vald Otepää kihelkonnas Tartumaal.
Sõna "vald" tähendus on läbi ajaloo muutunud, kuid alates 17. sajandist tähendas see ühe mõisa võimkonda ja alates 18. sajandist ka lihtsalt talupoegade kogukonda. 1804. aasta Liivimaa talurahvaseaduse järel loodi Päidla vallakohus, kuhu koondusid talupoegadesse puutuvad esmased õiguslikud, politseilised ja halduslikud funktsioonid. Pärast Liivimaa 1819. aasta talurahvaseadust sai mõisavallast haldusüksus. Kohaliku omavalitsuse üksuseks sai see pärast 1856. aasta "Walla kogukonna seaduse" vastuvõtmist ja 1866. aasta vallareformi. Talupojad said valida vallavolikogu, ühtlasi said ametisse vallavanemad.
19. sajandi teisel poolel oli vallas 457 elanikku.[1] 1893. aasta juuni alguses[2] liideti Päidla vallaga senine Neeruti vald. 1919. aastal oli vallas 913 elanikku.[3]
Päidla valda kuulusid 1922. aasta seisuga Päidla, Neeruti ja Saluala mõis, Kiisa, Makita, Mõrtsuka, Neeruti-Valja, Neeruti-Mäeküla ja Räbi küla ning Lutike alevik. 1922. aastal oli valla pindala 49,782 km2 ja elanikke oli 982. Päidla ja Luke olid ainsad vallad Tartumaal, mille elanikkonna moodustasid eranditult eestlased.
1939. aasta haldusreform tõi kaasa sundliitmise kõigile alla 2000 elanikuga valdadele. Päidla vald sai osaks värskelt loodud Otepää vallast. Erandiks olid kaks valla ääreala: kolm talu Saluala külas ja Tikutaja metsavahikoht koos ümbritseva laanega liideti Veski vallaga; Ruusa talu Päidlapalus liideti Elva vallaga.
Vallavalitsus[]
1898. aastal pidas Päidla vallavalitsus koosolekuid kaks korda nädalas: teisipäeviti kell 10–12 ja reedeti kell 10–14. Teisipäeviti ja reedeti võeti ka vastu vallamakse, peeti rehnungit ning anti välja passe ja tunnistusi. Volikogu korralised istungid toimusid kord kuus.[4]
Vallavanemad[]
Pikemalt artiklis Päidla vallavanem
Päidla vallavanem oli Päidla valla kõrgeim kohapealne ametiisik, kes juhtis vallavalitsuse tööd ja esindas valla kogukonda. Algselt võidi vallavanemat nimetada vallatalitajaks, see oli ametnik, kes teostas vallaelanike registreerimist. Vallavanema ülesandeid täpsustati 1866. aasta vallareformiga. Kuni venestamisajani kandsid vallavanemad, vallavanema abid ja vallakohtunikud suuri hõbedast ametirahasid eestikeelse pealkirjaga.
Vallamaja[]
Päidla vallamaja Neeruti külas
Esimene vallamaja asus arvatavasti Päidla mõisa lähedal. 1913. aastal kerkis päevakorda uue vallamaja ehitamine. Esialgu otsustati see ehitada varasema Neeruti vallamaja kohale. Vallavolikogu tegi sellekohase otsuse ja 15. [vkj 2.] detsembril jõudis ehituskomisjon oma tööga valmis. Ehitustöö pidi algama kevadel.[5] Peagi aga selgus, et ehitus võib pooleli jääda, kuna taas kerkisid üles vastuolud Päidla ja Neeruti meeste vahel.[6] Päidla mehed ei leppinud vallamaja ehitusega Neerutisse ja nõudsid, et see tuleks kui mitte Päidlasse, siis valla keskele kahe varasema valla piirile, mis toonase ajakirjanduse hinnangul ka kohane oleks olnud. Kuna Neeruti meestel oli sel hetkel volikogus enamus, otsustasid Päidla mehed anda asjale seadusliku käigu.[7]
See aga ei saanud ehitustööde algusele takistuseks. Ehitusmaterjali kohalevedu oli kevadel hakanud lõpule jõudma, akende ja uste valmistamine läks vähempakkumise teel tisler R. Ilvesele.[8] Seina- ja müüritööd otsustati 2. mail [vkj 19. aprillil] 1914 toimunud vähempakkumisel anda 1770 rubla eest ehitusmeister Johan Sarvele.[9]
Ajalehe Kaja korrespondendi hinnangul tehti toona vallamaja ehitusega Päidla elanikele tõsist ülekohut, sest kümne kilomeetri tagant vallamajas käimine ei olnud kerge. Eriti raske oli vallaametnikel ja Päidlast pärit vallavanemal.[10]
Järgmiseks kerkis vallamaja asukoha küsimus üles ühe argumendina Nõuni Päidla vallaga liitmise vaidluses. Nimelt oli Vana-Otepää vallamaja Nõuni keskkohast 10 kilomeetri, kaugematest punktidest lausa 13 kilomeetri kaugusel, samas kui Päidla vallamajja oli Nõuni keskelt 4 kilomeetrit.[11] Nii oli probleeme ka posti toimetamisega Vana-Otepää vallamajast Nõuni.[12] Päidla vallanõukogu teatas, et Nõuni liitmisel Päidla vallaga oleks kavas ka vallamaja tulevikus keset valda paigutada, nii et see oleks igast valla äärest võrdselt ligipääsetav.[11] Sellise ettepaneku tegi Päidla vald nii 1921. kui 1923. aastal, pakkudes tulevaseks vallamaja asukohaks Nõuni algkooli ala.[13]
1928. aastal palus Päidla vallavolikogu viia Tartu–Võru elektriliin üle Nõo, Pangodi ja Neeruti, mis oleks võimaldanud teele jäävate koolide, seltsimajade ning ka vallamaja elektriga varustamist.[14]
1931. aastal olid vallamajas ja koolis alaliste elanikena vallasekretär Eduard Puudist koos oma kahe õe Marie ja Minnaga ning õpetaja Elisabet Laane koos oma venna, õpetaja praktikant Karl Laanega.[15]
1932. aastal plaanis Päidla volikogu ehitada Neeruti algkoolile uue hoone vallamaja juurde. Uue hoone ehituseks oli kogutud kapitali 6000 krooni.[16] Osaliselt töötas kool vanas korratus hoones ning osaliselt vallamaja kõrvalruumides.[17]
1933. aastal pakkusid Nõuni mehed uueks vallamaja asukohaks Kirmandsi poolsaart Nõuni järve ääres.[18] Samal aastal tõstis Päidla vallavolikogu Nõuni liitmise taas päevakorda, kuigi vallavalitsus oli ettevaatlikumal seisukohal ja soovitas ära oodata uue vallaomavalitsuste seaduse. Piiride muutmisel sooviti senine vallamaja ümber ehitada koolimajaks ja vallamaja viia uude kohta.[19] Otsusega sooviti kiirustada, kuna kevadel pidid algama uue koolimaja ehitustööd.[20]
Kui vallavolikogu siiski kinnitas uue koolimaja ehitamise, põhjustas see taas tülisid. Osa volinikke esines maavalitsuse ees protestiga, kuna tööde väljaandmine polevat toimunud seaduspäraselt. Kui maavalitsus protesti tähelepanuta jättis, kaevati edasi rahukohtule. Sellegipoolest toimus 5. augustil 1934 vallamaja kõrval uue koolimaja nurgakivi panek ja pühitsemine.[21] Vastvalminud koolimaja õnnistati sisse sama aasta 16. detsembril. Ühekordse puuhoone ehitus läks maksma 20 000 krooni, mille vald suutis katta ilma suuremate võlgadeta.[22]
1931. aastal elasid Kooli nr 4 kinnistul alaliste elanikena vallakäskjalg Karl Värva (Jakob Värvä poeg), tema naine Aliide, tütred Hilja ja Endla ning poeg Albert.[23] 1936. aasta lõpuks tütred seal enam ei elanud, vallakäskjalg elas oma naise ja pojaga seal vähemalt 1938. aasta lõpuni.[24][25][26]
1936. aastal elasid vallamajas vallasekretär Samuel Kiudma, 8. aprillil Otepäält tulnud teenija Sohvi Härm ning palgaline kantseleiametnik Hilda Visnapuu.[27] 7. detsembril 1937 oli Härmi asemele Tartust tulnud koduseks talitajaks Minna Kivi.[28] 1938. aasta lõpus elasid Kiudma ja Visnapuu vallamajas kahekesi.[29] 1939. aastal nad abiellusid.[30]
Tol ajal levinud arvamuse järgi oli Hilda Visnapuu õnnega koos. Näiteks ütles Riigivolikogus 19. veebruaril 1940 Antsla saadik Alo Karineel: "Kaugele minevikku on jäänud need ajad, kus iga maalelava neiu igatsuseks ja unistuseks oli taluperenaiseks saada. Abiellumise ideaaliks peetakse praegu saada mehele kas kooliõpetajale, vallasekretärile või konstaablile ja see on ka arusaadav, sest nende prouade elu-olu ei saa kaugeltki võrreldav olla maaperenaiste eluga, kellel hommikust õhtuni tuhat tööd ja muret."[31]
Pärast Päidla valla liitmist Otepää vallaga otsustasid uued vallaisad jätta vanasse vallamajja postiagentuuri ja telefoni-kõnepunkti ühes nende juhatajaks määratud õpetaja Elo Oti korteriga.[32] Vallamaja jäi endiselt ümberkaudsete külade oluliseks keskuseks, näiteks soovis Neeruti masinatarvitajate ühisus vallamaja juures asunud magasiaita sisse seada viljapuhastamise punkti, kus oleks töötanud muretsetav viljapuhastusmasin.[33]
Kolhoosiajal sai vallamaja lasteaia tööliste elamuks. Samasse kompleksi kuuluv valla vaestemaja läks samuti lasteaia tööliste käsutusse, seal elas lasteaia kokatädi. 1964. aastal asus vallamajas ka kauplus.
Viited[]
- ↑ Endel Susi. 'Vana-Otepää – seitsme professori noorpõlvemaa. Pärnu 2014. Lk 56.
- ↑ Olevik, 7.06.1893
- ↑ Saaga ERA.2124.2.310:479
- ↑ Olevik, 17.02.1898
- ↑ Sakala 9.12.1913
- ↑ Sakala 10.02.1914
- ↑ Tallinna Teataja 25.04.1914
- ↑ Sakala 17.03.1914
- ↑ Sakala 2.05.1914
- ↑ Kaja 2.02.1933
- ↑ 11,0 11,1 Kaja 31.10.1923
- ↑ Kaja 13.09.1923
- ↑ Tartu Teataja 1.10.1926
- ↑ Postimees 28.02.1928
- ↑ Saaga ERA.4414.2.2492:243
- ↑ Kaja 20.10.1932
- ↑ Otepää Teataja 17.03.1933
- ↑ Teataja 10.06.1933
- ↑ Tartumaa Teataja 5.12.1933
- ↑ Kaja 12.12.1933
- ↑ Postimees 7.08.1934
- ↑ Postimees 11.12.1934
- ↑ Saaga ERA.4414.2.2492:349
- ↑ Saaga ERA.4414.2.2494:186
- ↑ Saaga ERA.4414.2.2496:194
- ↑ Saaga ERA.4414.2.2498:78
- ↑ Saaga ERA.4414.2.2493:82
- ↑ Saaga ERA.4414.2.2495:78
- ↑ Saaga ERA.4414.2.2497:86
- ↑ Otepää Teataja, 17.03.1939
- ↑ Riigivolikogu stenograafilised aruanded: I koosseis: V ja VI istungjärk: 103.-178. koosolek: 1939/40 (Karineelu kõne on heaks ülevaateks tollastest Kagu-Eesti maaelu probleemidest.)
- ↑ Postimees 2.04.1939
- ↑ Otepää Teataja 12.05.1939