Päidla Wiki
Register
Advertisement

Nõuni järv (ka Suur Nõuni järv) on Päidla järvestiku suurim järv. See on piiriks Päidla ja Nõuni küla vahel. Järv ulatub idas Tatra–Otepää–Sangaste maanteeni.

Nõuni järve pindala on 82,1 ha. Ta asub 107,3 m kõrgusel merepinnast. Järve põhjareljeef on väga vahelduv, suurim sügavus järve keskosas on 14,7 m (varem ka 15,5 m)[1] ja keskmine sügavus 6,1 m. Põhi on järsult sügavnev ja mudane ning ei sobi suplemiseks. Järve põhjaosas on madal koht – Kivis(s)aar, kus vett on ainult meetri jagu.

18. augustil 1951 mõõdeti järve läbipaistvuseks 3,1 meetrit.[2]

Läbivool järves on nõrk. Sissevool järve on Päidla ja Virbsoo ojast, väljavool Kintsli oja kaudu Elva jõkke. Järve uhkab palju allikaid.

Vesi on rohekaskollane ja üsna läbipaistev (2,5–3,1 m), talvel niisama läbipaistev, kuid kollakaspruun. Vesi on kihitunud ning põhjakihtides puudub hapnik.

Nõuni järv on põhjakirde-lõunaedela suunas piklik, üsna liigestatud kaldejoonega. Kääruline kaldajoon moodustab mitmeid soppe ja poolsaari: loodes Virbsoo ja Ojasuu käär, Kirmatsi poolsaar; läänes Pikapuu nurk; idas Tükialuse käär ja Haava- ning Kurenina. Järv on väga vahelduva põhjareljeefiga. Leidub mitmesuguse sügavusega haudmikke, madalikke ja karisid (madalaid).[3] Poolsaarte kohal süveneb vesi järsult. Järve põhjaosa on laiem, edelasopp moodustab umbes kilomeetripikkuse kitsa lõunasse ulatuva lahe, mis kannab Perajärve nime.

Virbsoo kääru kaldal leppade ja kaskede vahel on kena kruusase põhjaga supluskoht ning mõnus aas telkimiseks. Vaatele Nõuni külale lisavad maalilisust kollane vesikupp, valge vesiroos ja Kirmatsi poolsaarel kerkiv kõrge kuusik. 1978. aastal oli sealsamas ka purre üle Virbsoo oja.[4]

Ta asub ühes vagumuses Pangodi ja Pühajärvega, paiknedes piklikus nõos kunagise Otepää osaliselt mattunud oru kohal, mis jagab Otepää kõrgustiku kaheks kõrgemaks osaks.

Kaldad on kohati lauged, kohati järsud. Ida ja lääne pool on kaldad liivased, kohati aga mudased. Kalda lähedal on põhi valdavalt liivane, põhjaosas ka savine. Põhi aga süveneb järsult ja on sügavamal mudane. Samuti takistab suplemist kaldaid palistav veetaimestik.

Juba 1978. aastal kurdeti, et järve ääres oleks veelgi kenam, kui harvendataks lepa- ja pajutihnikuid, kaldailt koristataks prahti ja mahalangenud puid.[4]

Järve äärde ulatuvad põllumaad, paiguti on metsatukke ja niite. Idakaldal on park ja laululava.

Nõuni järv on rohketoiteline, heleda ja keskmiselt kareda veega sügav järv. 2013. aastal oli vee seisund pH (keskmine pH 8,0), üld-P (0,021 mg-P/l) ja läbipaistvuse (3,9 m) järgi väga hea ning üld-N (0,78 mg-N/l) järgi hea. Järve üldseisund fütoplanktoni näitajate alusel oli hea. Järves registreeriti 2013. aastal 53 liiki veetaimi: 31 kaldavee-, 5 ujulehtedega, 1 uju- ja 16 veesisest taime.[5]

Kaldaid palistab veetaimestikuna pilliroog, järvkaisel, konnaosi, kalmus, suur tulikas jt.[3]

Taimestik koosnes 1951. aastal 21 liigist ja hõlmas 1/4 järve veepeeglist. Füto- ja zooplanktonit on keskmisel hulgal, põhjaloomastikku võrdlemisi vähe. A. Järvekülg on leidnud rohkesti haruldasi karpvähilisi.

Haruldaste karpvähiliste tõttu soovitas Aare Mäemets 1970ndatel järve kohaliku kaitse alla võtta.[4]

Kuni aastani 2002 elas järves arvukas jõevähkide pere, siis aga surid kõik vähikatku. 2002. aastal ei leitud järvest ainsatki jõevähki. Järv oli vaba vähkidest – aga ka vähikatkust. Aastail 2003–2007 lasti Nõuni järve 11 000 erinevas vanuses, peamiselt suurt jõevähki. Sellest ajast peale on asurkond jõudsalt taastunud.[6]

Nõuni järv on suure keskmise ja maksimaalse sügavusega, madal kaldavöönd aga on kitsas. Sestap napib siin kaladele sobivaid elupaiku. Selle kiiresti süveneva kaldaga järve sobivaimaks liigiks on ahven. Arvuka särjepopulatsiooni piiramiseks soovitati 2010ndatel järve asustada rohkem koha.[5] Peamised kalad järves on latikas, haug, särg, roosärg, ahven ja koha. Kohalike lustkalameeste andmetel esinevad veel mudamaim, kiisk, linask, koger, luts ja vingerjas, püütud on ka angerjat.[3][7] Sisse on lastud karpkala, peledit[1] ja hõbekokre.[8] 1970ndatel pidi Nõuni järv Zooloogia ja Botaanika Instituudi ihtüoloogide arvates jääma eelkõige õngesportlaste ja puhkajate käsutusse, selleks tuli suurendada õngekalade hulka. Soovitati suguküpsete kohade ja hõbekokrede introdutseerimist.[3]

Veelindudest esinevad kõrkja-roolind ja rootsiitsitaja, kõige iseloomulikum haudelind on tuttpütt.[8]

Järvest on leitud Eesti vanim, 1786. aastast pärinev Nõuni ruhi.

Nõuni järve nime kasutas August Kitzberg oma jutustuses "Veli Henn".

Viited[]

  1. 1,0 1,1 Aare Mäemets. Matk Eesti järvedele. Tallinn 1977. Lk. 74.
  2. Eesti NSV järvede nimestik. Koostanud I. Kask. Tallinn 1964.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 Eesti Loodus 1978, nr 6, lk 405
  4. 4,0 4,1 4,2 Eesti Loodus 1978, nr 6, lk 406
  5. 5,0 5,1 Otepää looduspargi, Otepää hoiuala ja Otepää loodusala kaitsekorralduskava 2017–2026
  6. Tiit Paaver, Margo Hurt (2009). Status and management of noble crayfish Astacus astacus in Estonia. Knowledge and Management of Aquatic Ecosystems, 344-345 (18), 42−45.
  7. Heino Mägi, Karl Veri. Valga rajoon. Siin- ja sealpool maanteed. Tallinn 1983. Lk 128.
  8. 8,0 8,1 Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tallinn 1977.

Advertisement