Mihkel Härms (20. [vkj 8.] veebruar 1874 – 20. september 1941) oli loodusteadlane, esimene eestlasest kutseline ornitoloog, üks Eesti looduskaitse alusepanijaid ja loodushariduse populariseerija. Tema elukoht aastail 1901–1922 oli Mõisajärve kaldal Päidla mõisas.
Elukäik[]
Mihkel Härms sündis Põlva kihelkonnas Vana-Koiola vallas Vanakülas. Tema vanemad Mihkel ja Ann (neiupõlvenimega Hurt) Härms olid talunikud. Tema emapoolne onu oli Jakob Hurt, õe Sophie mees aga Tartu Ülikooli rektor Henrik Koppel. Koppel oli 1880ndatel üliõpilasena elanud Härmsidega samas üürimajas ja sel ajal süvenes temagi loodushuvi. Hiljem on Härmsi nimetatud Koppeli parimaks sõbraks.[1]
Mihkel Härms käis kihelkonnakoolis Otepääl ja gümnaasiumis Tartus. Alates noorusest tundis ta suurt huvi looduse, eriti aga linnuriigi vastu. Juba 18-aastasena oli ta jõudnud põhjalikult tutvuda Eesti linnustikuga. Ülikooliharidus tal aga puudus, ta oli iseõppija. Sellegipoolest sai temast üks väheseid loodusteadustes kompetentseid eestlasi, kelle erialane teadustöö oli muljetavaldav.
1890ndatel hooldas Härms Hellenurmes Middendorffide linnukollektsiooni. Ornitoloog Ernst von Middendorffi õhutusel kogus ta Peterburi Teaduste Akadeemia jaoks materjali rannalindude kohta Eesti-, Liivi- ja Kuramaal. Nii uuris ta linnustikku Lääne-Eestis (1896), Matsalu lahel (1897), Kuramaal (1898), Loode-Eestis ja Pakri saartel (1898).
Vaatamata paljudele takistustele suutis Härms teostada oma veetlevaima noorusideaali – reisida kaugetes maades ja uurida nende loodust. Suurte rahaliste kuludega õnnestus tal sooritada 1898. või 1899. aastal uurimisretk Valge mere äärde Arhangelski kubermangu puutumata tundratesse. Valge mere äärse reisi tulemusena ilmus tema esimene linnu-uurimistrükis. 1900. aastal jõudis ta Taga-Kaspiasse Kõzõlkumi kõrbesse, Fergana orgu, Altai ja Pamiiri mäestikku. Neil reisidel kogus ta rohket ja mitmekesist zooloogilist materjali, millest osa annetas Peterburi Teaduste Akadeemia zooloogiamuuseumile. 1900–1901 võttis ta osa Vene Geograafiaseltsi ekspeditsioonist Ida-Pärsiasse (sh Belutšistani) ja oli selle juhi Nikolai Zarudnõi paremaks käeks. Ekspeditsioon liikus Venemaa piirist India ookeanini ja tagasi. Muu hulgas tõi Härms Pärsia lahe äärest kaasa hilisema zooloogiamuuseumi limuste kogu.[2]
Aastail 1901–1922 tegutses Härms Päidlas mõisapidaja[3] ja põllumehena. Sealse looduskauni ümbruse sinerdavad järvekesed ja vormi- ning värviküllased maastikud olid teda köitnud lapsepõlvest saadik. Maa- ja majapidamistööde kõrvalt leidis ta aega ka endale südamelähedaseks saanud ornitoloogiale, soetades sel alal endale täiusliku kirjavara ja töödeldes enda kogutud materjali.[4] Samal ajal jätkas ta Middendorffi linnukogude hooldajana.
Päidlas vaatles ta muuhulgas (kuni 1924) kaht tundrakiuru, kes tabati ja kelle topised jäid Middendorffi kogusse. Enne 1936. aastat lasi ta Päidlas veel ühe tundrakiuru.[5]
1903. aastal abiellus ta Karoline Kõrsiga, kes suri 1915. aastal. Neil olid tütred Vilma ja Angerva.
Kui Otepääl loodi 1906. aastal kooli selts, võttis Härms juhatuse liikmena seltsi tööst aktiivselt osa. Samuti kuulus ta 1914. aastal Nuustaku Laenu- ja Hoiu-Ühisuse revisjonikomisjoni.[6] Ta oli ka Eesti Anglerite Kasvatajate Seltsi liige ja selle usaldusmeheks Päidlas.[7] 1921. aastal oli ta seltsi laekahoidja.[8]
"Härms oli Päidla karjamõisa rentnik, ühtlasi ülikooli õppejõud. Tal oli tütreid ja hästi väljaõpetatud papagoi. Viimane istus puuris ja ütles mõne sõna. I Maailmasõja ajal olin 6-aastane ja Härms käis siis vaatamas, kas saaks mõnda looma võtta sõjaväele. Riivik oli tal valitseja. Töölisi oli tal. Renditalud tegid ka päevi."[9]
1920ndate alguseks tunnustati Härmsi juba kui tähtsaimat Eesti ornitoloogi.[10] 1920. aastal kinkis ta Tartu Ülikooli raamatukogule ornitoloogilisi raamatuid.[11]
1. aprillist 1922 kinnitati Härms Tartu Ülikooli zooloogiamuuseumi ajutiseks korraldajaks, 1923. aastal konservaatori kohusetäitjaks ja hiljem konservaatoriks. Sel ametikohal töötas ta kuni 1939. aastani.[12] Ta rajas zooloogiamuuseumi Eesti lindude kollektsiooni ja koostas sealsamas Eesti lindude süstemaatilise nimestiku. Juba 1921. aasta kevadel andis selleks ajaks loodud Loodusuurijate Seltsi ornitoloogiasektsioon Härmsile üle linnunimetuste käsikirja, mille koostamist oli juhtinud Johannes Piiperi juhatatud oskussõnade komisjon. Härms lähtus nendega võrreldes rohkem teaduslikest printsiipidest ja soovitas "rahvanimede peale vähem rõhku panna".
Eriti pingutavat tööd nõudis zooloogiamuuseum Härmsilt esimestel aastatel. Alles 1921. aastal, äsja enne Härmsi ametisse astumist oli muuseum kolinud uude hoonesse Aia (Vanemuise) tänaval. Alguses läks palju energiat kogude korrastamisele, seejärel tuli esemed ükshaaval registreerida ja etiketeerida. Vene ajast polnud säilinud ühtki inventariraamatut, esemete pealkirjad olid saksa- ja venekeelsed. Käsitsi tuli trükkida loomade taksonoomilised pealkirjad ja joonistada geograafilise leviku kaardid. Piirituses hoitavatel preparaatidel tuli suuremas osas välja vahetada anum ja piiritus. Härms tegeles suure andumusega väikeste laululindude topistekogu uuendamisega. Samuti soetas ta koos preparaatori M. Leppikuga rikkaliku Eestist pärit linnunahkade kogu.[12]
1921. aastal osales Härms Koppeli algatatud Eesti Ornitoloogiaühingu loomisel. Ühingust sai Loodusuurijate Seltsi sektsioon, et mitte killustada Eesti loodusteadlaste jõudusid. Härms pooldas pigem iseseisvaks jäämist, tahtes luua ornitoloogiasektsioonist "laialiste ülesannetega kodumaa looduse uurimise iseseisvat seltsi".[13] Loodusuurijate Seltsi töös osaledes õpetas Härms välja uusi linnu-uurijaid. Aastast 1922 oli ta Loodusuurijate Seltsi zooloogiaosakonna abiesimees ja looduskaitsekomisjoni juhatuse liige. Samuti oli ta seltsi revidendiks ja hiljem raamatukoguhoidjaks. 1940. aastal sai temast Loodusuurijate Seltsi auliige.
1922. aastal kritiseeris Härms kehtivat tsaariaegset jahiseadust, mis tagas lindudele kaitse üksnes märtsist juulini, ning tõi eeskujuks linnukaitseseadusi mujalt Euroopast, eriti Ungarist. Ta kritiseeris ka lindude pealiskaudset jagamist kasulikeks ja kahjulikeks: "Loodus ei tunne et kasulikke ega kahjulikke, waid ainult tarwilikke lindusid. Igal linnul on samasugused elamiseõigused, kui teisel ja ta katsub niihästi kui teinegi elada. Seda silmas pidades, tuleb küll kahjulikkude lindude hulka wahest wähendada, kuid neid täielikult ära häwitada meie ei tohi." Ühtlasi soovitas ta loodushariduse sisseviimist koolidesse.[14]
Põllumajandusteaduskonna ülesandel pidas ta Tartu Ülikoolis loenguid metsazooloogiast ja jahindusest, juhatades ka üliõpilaste ornitoloogilisi õppekäike Tartumaal ja ülikooli bioloogiajaamas Saaremaal. Ta oli lindude rõngastamise entusiast ja propageeris lindude hääle järgi tundmaõppimist.
Härmsi on peetud ka üheks esimeseks Eesti zoosemiootikuks, kes omistas lindudele (konkreetselt metskurvitsale) märkide saatmist, vastuvõtmist, tõlgendamist ja teatavat otsustusvabadust.[15]
Härms ja Koppel aitasid vormida linnuhuviliseks ka Johannes Piiperit, kellest juba 1920ndate esimeses pooles kujunes suur linnusõber. Piiperist sai Härmsi üks lähemaid kaastöölisi.
Samuti korraldas Härms lindude kaitset ja osales 1925. aastal Luksemburgis toimunud rahvusvahelisel linnukaitsekongressil. Aastatel 1926–1930 esindas ta Eestit rahvusvahelises ornitoloogilises komitees. Ta oli Rahvusvahelise Looduskaitseseltsi kirjavahetaja-liige ja Rahvusvahelise Linnukaitse Komitee alaline liige, samuti Saksa Ornitoloogilise Seltsi liige.
Lisaks oli Härms 1922. aastast Eesti Kalandusseltsi juhatuse liige ja 1928. aastast Eesti Kirjanduse Seltsi kodu-uurimistoimkonna liige.
Härmsi teadustööd puudutasid lindude süstemaatikat, bioloogiat ja osaliselt anatoomiat. Üks osa tema tööst on pühendatud kodumaa, teine osa välismaa (Pärsia, Turkestani, Sri Lanka, Rumeenia) lindudele. Geograafiaalaselt käsitles ta kodumaa (Matsalu, Vaika saarte) ja välismaa (Arhangelski kubermangu) linnustikke. Nii ilmus ka tema teadusartikleid ühtlasi kodu- ja välismaistes väljaannetes. Lindude rõngastamise andmete põhjal koostas ta kaardi Eestis pesitsevate naerukajakate rändeteedest. Samuti käsitles ta Eesti linnukaitse küsimust.
Härms avaldas raamatud "Eesti linnustik" (1927) ja "Kodumaa kullilised" (1935), mitmeid brošüüre ja teadusartikleid. Ta oli koguteose "Eesti. Maa, rahvas, kultuur" (1926) üks autoreid ning koostas kõik ornitoloogilised artiklid Eesti Entsüklopeedias. Lisaks avaldas ta eestikeelses ajakirjanduses hulga kokkuvõtva ja populaarteadusliku sisuga artikleid.
1934. aastal abiellus ta Nadezda Siirakuga.
Viimastel aastatel tegeles Härms suure andumusega õlimaalide valmistamisega. Ta valmistas fotode alusel maalid loomadest, kelle topiseid muuseum ei saanud endale muretseda.
Saades 65-aastaseks ja olles ravimatult haige, loobus Härms 1. märtsist 1939 ülikooli teenistusest ja läks erru. 1940. aasta kevadel Eesti looduskaitsemärgi asutamisel oli Härms koos teiste prominentsete Eesti looduskaitse rajajatega esimeste märgi saajate seas.
Ta suri Elvas 20. septembril 1941.
Viited[]
- ↑ Sirp, 28.02.2014
- ↑ TRÜ, 20.03.1970
- ↑ Postimees, 21.06.1909
- ↑ Postimees, 22.09.1942
- ↑ Linnuharulduste komisjoni (HK) poolt käsitletavate liikide aktsepteeritud vaatlused seisuga 28.07.2020
- ↑ Sakala, 14.03.1914
- ↑ Sakala, 23.07.1920
- ↑ Kaja, 30.04.1922
- ↑ Rudolf Andrei ornitoloog Mihkel Härmsist. Kodulooline üleskirjutus Järva talust, 11.06.1970
- ↑ Saaremaa, 1.07.1922
- ↑ Postimees, 9.06.1920
- ↑ 12,0 12,1 Postimees, 26.02.1939
- ↑ Ken Kalling. Pidupäevane tagasivaade ornitoloogiaühingu algusaastatesse.
- ↑ Postimees, 1.04.1922
- ↑ Raul Markus Vaiksoo. Oleg Mutt tõi zoosemiootika eestikeelsesse kirjandusse. Acta semiotica estica, nr. 15, detsember 2018