Päidla Wiki
Register
Advertisement
Mõisajärve taimestik

Mõisajärve taimestik seisuga 12. juuli 1954

Mõisajärv (ka Päidla järv, Päidla Mõisajärv, Mõisa Suurjärv) on järv Päidla ja Räbi küla piiril, suuruselt kolmas järv Päidla järvestikus. See asub Päidla külasüdame juures oru põhjas, Näkijärvest umbes 700 m läänes.

Mõisajärve areng algas jääaja lõpul. Suurim sügavus ulatub 6,8 meetrini.

Järv on neerja kujuga, kaldajoon on vähe liigestatud. Kaldad on laugjad, enamjaolt liivased. Supluskohti leidub nii järve ida- kui eriti lääneotsa juures. Ümbruses kerkivad savikast moreenist keskmise suurusega kuplid: Saaremägi, Kukemägi ja Põrgumägi. Järve ida- ja läänekallastel on liivsavi moreenist koosnevad kõrgendikud, põhja ja lõuna pool soostunud nõgu. Kõrgemad kohad on põldude all, loodes ja kirdes ümbritsevad järve niidud, väiksed metsasalud ja põllud. Edela- ja kagukaldal kasvab mets, kagupoolne mets on tuntud kui Värava raiendik. Kaldad on laugjad, enamjaolt liivased, edela pool ka madalad ja mudased. Põhi on tasane, lõunaosas kõva – liivane või kruusane (leidub ka kivikarisid), põhja pool mudane.

Sissevool on kraavide ja põhjaallikate kaudu. 1977. aastal oli väljavool kraavi kaudu Kalmejärve on ummistunud, Mõisajärv oli eraldi ühenduses Kõverjärvega.[1] Kraavi kaudu on sissevool 150 meetrit lõuna pool asuvast Väikejärvest.

Lisaks annavad vett järve lääneosas Saaremäe juures olevad põhjaallikad ja Mõisaallikas, mis avaneb järve idatipus orus suurte põlispuude juures. Langeallikas on kapteeritud suure metalltünniga: sügavus u. 0,6 m, diameeter u. 0,8 m, allikavesi voolab tünni alt nõrgalt välja, vooluhulk augustis 1998 oli 0,2 l/s. Vesi ei sisalda rauda ja avaneb fluvioglatsiaalsest kruus-liivast.[2]

Mõisajärve vesi on rohekaskollane ja keskmise läbipaistvusega, hästi segunev ja soojenev.

Mõisajärv on tüüpiline rohketoiteline järv. See on madal, kareda- ja heledaveeline. 2013. aastal oli vee seisund pH (keskmine pH 8,24), üld-N (0,83 mgN/l), üld-P (0,04 mg-P/l) ning läbipaistvuse (2,6 m) järgi hea. Järve üldseisund fütoplanktoni näitajate alusel oli väga hea. Järves registreeriti 2013. aastal 44 liiki veetaimi: 33 kaldavee-, 4 ujulehtedega ja 7 veesisest taime. Järve puhverdusvõime indeks on 17 (nõrgapoolne).[3] Vesi on aluseline (pH 7,6–8,3), mineraalainete hulk vees on suur, orgaanilisi aineid vähe. Väljavool Mõisajärvest 28. septembril 1989 oli 4,2 l/s.[2]

Taimestik oli 1954. aastal keskmise liigirikkusega: umbes 17 liiki makrofüüte. Veesisene taimestik moodustab pideva vööndi kogu kaldajoone ulatuses. Kõige massilisemalt esineb selles vesikatku, kohati leidub rohkesti ka kardheina ja sõõr-särjesilma, vähem läik-penikeelt, ogateravat penikeelt ja muid taimi.

Uku Masing on Mõisajärve kraavist leidnud soovõhka (Calla palustris).[4]

Mõisajärv on hea kalajärv, kus elab kümne piires kalaliike. Domineerib latikas, kes introdutseeriti sinna kahel korral – 1877. ja 1882. aastal. Mõnevõrra vähem leidub ahvenat, särge, haugi, kiiska, roosärge, kokre, linaskit, viidikat ja hinki. Jõudsasti on Mõisajärves kasvanud siiglaste hulka kuuluv vähenõudlik peled.

Kuna hapnikurikas on vaid järve pinnakiht, on rõhuv enamus kaladest surutud kitsasse kaldavööndisse või veesamba ülakihti. Seega on Mõisajärves vähe kaladele eluks sobivaid piirkondi.[3]

Mõisajärve kaldal asub ajalooline Päidla külasüda, mis oli ka Päidla mõisa asukohaks. 1688. aasta kaardil kannab järv nime Peidels Sjöö.[5]

Rahvapärimus räägib Põhjasõja ajal järve peidetud varandusest. Enne Vene vägede saabumist lasknud tollane mõisarentnik suure hulga raha ja väärisasju (sealhulgas mitmesuguseid seadmeid ja masinaid) järve heita, et see ei satuks vaenlase kätte. Alati oli neid, kes seda varandust himustasid. Ükskord kandis väike poiss talvel üle järve viinapõletajatele toitu. Ta libises ja – kas siis lõi oma kõva peaga jäässe augu või oli see juba enne olemas – nägi augu kaudu järvepõhjas suurt rahapada. Viinakööki jõudes rääkis ta kohe vaimustunult kõigile nähtust. Niipea kui võimalik, mindi mainitud kohta otsima, kuid midagi ei leitud. Teinekord oli üks järvel kala püüdnud venelane samast kohast, kuhu kunagi asjad sukeldati, välja tõmmanud vana vankriratta, mispeale meenusid vanematele külainimestele omaenda esivanemailt kuuldud lood sõja ajal järve peidetud varandusest. Järve olevat peidetud lisaks hõbe- ja vaskmünte täis rahapajale veel ka pudel pangatähtedega.[6]

Kõrgus merepinnast[]

  • 100,7 (1982[7])

Viited[]

  1. Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tallinn 1977.
  2. 2,0 2,1 EELIS
  3. 3,0 3,1 Otepää looduspargi, Otepää hoiuala ja Otepää loodusala kaitsekorralduskava 2017–2026
  4. Uku Masing. Mälestusi taimedest. Tartu 1996. Lk 179.
  5. EAA.308.2.90. Päidla mõisa maade kaart
  6. J. S. F. Boubrig. Zur nähern Kenntniss der Volkssagen und des Aberglaubens der Ehsten aus dem Kirchspiele Odenpä. Verhandlungen der Gelehrten Estnischen Gesellschaft 1, 2. Dorpat 1843. Lk 79–93.
  7. Генеральный штаб. СССР. Эстонская ССР. Отепя [0-35-65-Г]

Advertisement