Päidla Wiki
Register
Advertisement
Kikka-Sannu

Kalmemägi Mõrtsuka järve poolt vaadatuna, esiplaanil Kikka-Sannu talu

Kalmemägi ehk Kabelimägi on moreenküngas varasemas Mõrtsuka külas. Keskajal asus seal külakalmistu.

Kalmemägi on Päidlas kõrguselt seitsmes tipp ja ulatub 125 meetrit üle merepinna.

Varem kuulus Kalmemägi Laari talule, praegu on künka põhiosa Kikka-Sannu talu valduses.

Elva–Kintsli tee ületab Kalmemäge. Kuni 2000ndateni oli see ka Kalmemäe bussipeatuse asukohaks.

Rahvapärimuse järgi olid peremees ja sulane istutanud Kalmemäele kaks kuuske. Peremehe kuusk läinud kasvama, sulase kuusk kuivanud ära. Sulane läinud veskile, jäänud kivide vahele ja saanud surma.[1]

"...kui me koolin käisime, ta oli meil kooli ligidal oli see mägi sääl. Koolimaja taga kohe. See oli Kikka talu maade pääl. Ja sääl sis oli ka alati nii.. vanu sõlgi oli sääl maaseest ikka urgitsesime vällä ja sis oli luid oli sääl inimeste ja pääluid olli ja, tõime kooli juure säält. Ja siis vanaisa teadis rääkida, et sääl olli... no üts õige kidur kuuseke kasvas sääl mäe tipun üleväl. Muidu ta oli liivamägi täielikult õkva. Taiesti nisuke kruusa-liivane mägi oli. Ja siis tuu kuusk et olli, sääl olli ja siis tu peremees ja sulane ollu ja istutanu katekeisi kuuse kasuma sinna. Ja tuu peremehe kuusk olli sis lännu nüüd kasuma aga sulase kuusk ollu kujunu ärä, tuu ei ole kasuma lännu. Ja sulane olli lännu veskile ja jäänu veski vahele ja saanugi surma sääl. Olli tolle mäe kohta. Aga muidu sääl olli mingisugune vanaaegne matusse plats oli, nii et sääl tulli alati vällä nisuksid vanaaegsid sõlgi ja preese ja sis luid olli sääl ikka, pääluid ja, nisukesi olli sääl, tolle Kalme mäe pääl."[2]

Külakalmistute olemus[]

Kalmemägi on tüüpiline Lõuna-Eesti külakalmistu, paiknedes külasüdame lähedal tee veeres väikesel metsasaarekesega kaetud künkal, olles ümbritsetud lagedate kultuurmaadega. Matmispaikade looduslikule, puudega kaetud välisilmele viitavad nii 1428. aasta Riia provintsiaalkirikukogu otsused kui ka 17. sajandi kirjalikud allikad, mis kõnelevad matmisest "metsa" ja "võssa" ning põldudel ja puudesaludes paiknevatest kalmistutest.[3]

Külakalmistute kasutuselevõtt kirikute juures asunud kihelkonnasurnuaedade kõrval on näide ristisõja-järgsetest kompromissidest. Need matusepaigad ei seostu muinasaegsete kivikalmetega ja asuvad neist eemal, kuid võivad olla välja kasvanud muinasaegsest laibamatuste või maa-aluste põletusmatustega matusepaigast.[4]

Matusepaiga ala peeti pühaks ja puid sealt ei raiutud. Puud kasvasid kalmistutel ilmselt oma loomuliku eluea lõpuni, kuni lõpuks ise kuivasid või maha langesid. Puude vahel asunud kalmudest andsid tunnistust puust hauatähised ja madalad rohtunud hauakünkad, mis peagi maaga ühetasa vajusid. Hauad paiknesid selge korrapärata, kuigi peredel, suguvõsadel või taludel võisid olla omad matmispiirkonnad.[4]

Pole teada, millal hakati haudu ristiga tähistama. Tõenäoliselt hiljemalt keskaja teisel poolel pandi hauale lihtne puurist, nagu lubavad arvata külakalmistutele ilmunud massiivsed kiviristid. Keskaja alguses võidi haudu tähistada mõnel teisel viisil, näiteks puust posti või tulbaga, millesse oli lõigatud peremärk. Kõrvuti võis esineda mitmesuguseid hauatähiseid. Pole teada, kas Eesti külakalmistud olid sarnaselt Lääne-Euroopaga aiaga piiratud. Regilaulude tekstid viitavad sellele, et külakalmistutel karjatati loomi ja seal kasvavat heina söödeti loomadele.[4]

Vaata ka[]

Viited[]

  1. EKI kohanimekartoteek
  2. RKM, Mgn. II 3588 (4) < Otepää khk. - Aare Väljaots (1982)
  3. Eesti ajalugu II. Tartu 2012. Lk 332–333.
  4. 4,0 4,1 4,2 Eesti ajalugu II. Tartu 2012. Lk 333.

Advertisement