Päidla Wiki
Register
Advertisement
Alexander Theodor von Middendorff

Alexander Theodor von Middendorff

Alexander Theodor von Middendorff (18. [vkj 6.] august 1815 – 28. [vkj 16.] jaanuar 1894) oli baltisaksa ja eesti päritolu Venemaa maadeuurija ja zooloog. Talle kuulus Päidla mõis, samuti Hellenurme ja Pööravere mõisad.

Middendorff sai kuulsaks Siberi ja Põhja-Jäämere alade uurimisega. Ta oli paljude akadeemiate, ülikoolide ning teadusseltside liige ja auliige. Tema järgi on nimetatud hulk taime- ja loomaliike ning kaheksa Siberis, Teravmägedel ja Gröönimaal asuvat geograafilist objekti.

Perekond ja varasem elu[]

Alexander Theodor von Middendorff sündis 18. augustil 1815 Peterburis sealse Pedagoogika Instituudi õppejõu Theodor Johann von Middendorffi pojana. Tema ema Sophie Johanson oli eestlane. Middendorff jutustas hiljem poegadele oma eesti päritolust: "Minu ema on eestlane, olen tema üle uhke... ja pean end seepärast pool-eestlaseks." Ka poegadel soovitas ta end pooleestlaseks pidada. "Olen kindel, et teaduslik and, niipalju kui seda minus avaldub, on mu ema pärandus – kuigi see tema suguvõsas on hariduse puudumise tõttu varjul olnud," on Middendorff öelnud.[1]

Laps ristiti Peterburi eesti (mitte saksa!) koguduses alles 1816. aasta jaanuaris. Suurema osa oma lapsepõlvest veetis väike Alexander koos emaga 1817. aastal Middendorffide valdusesse tulnud Pööravere mõisas Pärnumaal, kuhu ta vanemad olevat suundunud, et pääseda avalikkuse tähelepanust Peterburis. Soov poega koolitada sundis ta isa lapse emaga ametlikult abiellu astuma, mis leidis aset alles 1824. aastal.

Kõik koolivaheajad veetis poiss Hellenurmes, kus ta sai kogemused käsitöö, põllunduse ja jahinduse alal. Siin tekkis tal huvi ka taimede ja reisimise vastu.[1]

Middendorff õppis kuni 1824. aastani Talinnas koduõpetajate juures. Aastail 1824–1828 jätkas ta õpinguid Peterburi gümnaasiumis. Järgnesid õpingud Peterburi Pedagoogilise Instituudi ettevalmistuskursustel kuni 1832. aastani. Samaaegselt töötas ta Manufaktuuride ja Sisekaubanduse Departemangus kirjutajana.

1832. aastal asus ta Tartu Ülikooli meditsiini õppima. Siin olid tema õppejõududeks teiste hulgas G. F. Parrot, N. Pirogov, M. H. Asmuss ja A. v. Hueck. 1837. aastal kaitses Middendorff Tartus ladinakeelse doktoritöö "Polüüpidest bronhides". Aastail 1837–1839 täiendas ta teadmisi välismaistes ülikoolides: Friedrich Wilhelmi ülikoolis Berliinis, Breslau ülikoolis, Friedrichi–Alexandri ülikoolis Erlangenis, Königsbergis ja Viini ülikoolis. Samuti täiendas ta end Heidelbergis.[2] Naasnud Peterburi, valiti Middendorff 1839. aastal Karl Ernst von Baeri eestkostel Kiievi Vladimiri ülikooli adjunktiks zooloogia alal.

Polaaruuringud[]

Olles juba varajases nooruses looduse vastu huvi tundnud, määras Middendorffi edasise elukäigu ja saatuse kohtumine Karl Ernst von Baeriga. Kiievi ülikooli adjunkt-professorina osales Middendorff 1840. aastal Baeri teisel Novaja Zemlja ekspeditsioonil (esimene leidis aset 1837. aastal). Tormide tõttu Novaja Zemljale ei jõutud, küll aga uuriti Lapimaa nii Venemaale kui Norrale kuuluvaid alasid, Koola poolsaart ja Valget ning Barentsi merd. Ekspeditsiooni tulemusena täpsustati nende alade kaarti. Middendorffi ülesandeks jäi Koola poolsaare jalgsi läbimine ja kaardistamine kuni Kandalakšani, kogudes ühtlasi zooloogilist ja botaanilist materjali. Pärast naasmist, 1841. aastal valiti Middendorff Kiievi ülikooli erakorraliseks professoriks.

Baer soovitas Peterburi Teaduste Akadeemiale Middendorffi järgmise laiaulatusliku uurimisretke juhiks. Ta varustas Middendorffi instruktsioonidega rohkem kui 200 leheküljel, millele oli lisatud Euraasia igikeltsa kaart. Nii asus Middendorff juhtima aastail 1842–1845 toimunud Peterburi Teaduste Akadeemia ekspeditsiooni Põhja-Siberisse ja Kaug-Itta. Üks tema saatjaid oli Pööravere taluperes sündinud polaaruurija Mihkel Fuhrmann. Baeri ülesandel tuli uurida pinnavorme ja igikeltsa ulatust. Reis kulges Taimõrile, sealt edasi mööda Ohhoota mere rannikut ja sisenes Amuuri jõe orgu, mis tol ajal kuulus Hiinale.

See rännak sai Middendorffi elutööks. Kahe aasta ja nelja kuuga läbis ta 30 000 kilomeetrit, Siberi servast serva: Kaasan – Omsk – Barnaul – Krasnojarsk – Turuhhansk – Taimõr – Jakutsk – Ida-Siber – Stanovoi ahelik – Amuurimaa – Ohhoota mere lõunarannik – Šantari saared.[2]

Augustis 1844 viibis Middendorff 150 km kaugusel Amuuri suudmest. Tundsin, kuidas mind vastupandamatult peibutasid Amuur ja Stanovoi mäestiku uurimata alad. Sellekohasele äratundmisele jõudsin juba aasta hakul. Seepärast olin varakult endale kaubelnud põdrakarja, kelle saatel lootsin ette võtta rännaku üle mäestiku ja välja jõuda Taga-Baikalimaale. Septembri alguseks oli mu karavan tellitud Ujakomi jõe äärde, kus pidin temaga liituma. /---/ Härra Fuhrmann avaldas nõusolekut viia meeskond ja loodusteaduslikud kogud kõigepealt Udi linnusesse. Härra Fuhrmann kavatses sinna maha jääda, et selles paigas ühe aasta kestel meteoroloogilisi vaatlusi korraldada.[3]

Kirenski lähedal rajasid Middendorff ja Fuhrmann ühe esimestest Siberi meteoroloogiajaamadest. Jakutskis kaevatud šahtkaevu andmetel tehti kindlaks geotermilise gradiendi esinemine. Ekspeditsiooni käigus koguti paljude seni teadusele tundmata looma- ja taimeliike, samuti kivistisi, kaardistati Taimõri jõe alamjooksu. Tagasiteel Šantari saartelt läbis ekspeditsioon Amuuri jõe põhjakalda.

Ekspeditsioonil kogutud kollektsioonide materjale töötati läbi veel aastakümneid. Tulemustest ilmus aastatel 1848–1878 kollektiivne monograafia reisist äärmisse põhja ja idaossa, mis koosneb paljudest mitmete erialade monograafilistest käsitlustest. Nende koostajaiks olid tuntud teadlased, teiste seas Baer, Lenz, Meyer ja Helmersen.

Middendorff avaldas ekspeditsiooni kohta samuti põhjaliku saksakeelse Siberi looduse kirjelduse. 1600-leheküljeline neljaköiteline „Reis Siberi äärmisse põhja- ja idaossa aastatel 1843 ja 1844”[4] sisaldab hinnatavat materjali ka tänapäeva teaduse jaoks. Raamat sisaldas muuhulgas analüüsi igikeltsa mõjust loomastiku ja taimestiku levikule.

Üheskoos samal ajal toimunud Matthias Castréni keeleuurimuslike reisidega juhtis Middendorffi ekspeditsioon tähelepanu Kaug-Põhjale ja Amuuri aladele, kuhu peagi saabus üha uusi uurijaid. Ta kirjeldas Taimõri nganassaanide kultuuri ja avaldas jakuudi vägilasmuistendi esimese katkendi.

Rasket, kuid tulemusrikast Siberi-reisi tähistati väärikalt. Middendorffi vastuvõtul sai teoks Vene Geograafia Seltsi asutamine 1845. aastal. Middendorff pälvis oma kuulsusrikka reisi tulemuste eest Londoni Kuningliku Geograafia Seltsi Victoria kuldmedali, Vene Geograafia Seltsi Konstantini kuldmedali ja Peterburi Teaduste Akadeemialt Karl Ernst von Baeri kuldmedali. 1845. aastal valiti ta Peterburi Teaduste Akadeemia adjunktiks, 1850 erakorraliseks akadeemikuks ja 1852. aastal korraliseks akadeemikuks.

Teadustöö ja hilisemad reisid[]

1847–1849 avaldas Middendorff monograafia limustest "Beiträge zu einer Malacozoologia Rossica", kus ta muu hulgas esimesena kasutas sõna "raadula" (hõõrel).

Middendorff uuris samuti karusid ja avaldas nendest monograafia. 1851. aastal andis ta kamtšatka pruunkaru alamliigile nimeks Ursus arctos beringianus. Middendorff kinnitas, et tudengipõlves käis ta karujahil 20 versta kaugusel Tartust.

Aastail 1855–1857 töötas Middendorff Peterburi Teaduste Akadeemia alalise sekretärina. Sel ajal, 1855. aastal avaldas ta oma klassikalise teose lindude rändeteede kohta "Venemaa isepipteesid" (samasaabumisjooned), kus on kokku võetud kuni selle ajani Põhja-Euroopas toimunud ornitofenoloogiliste vaatluste tulemused ja tehtud teoreetilisi üldistusi lindude rände kui ainulaadse loodusnähtuse kohta. Teose kirjutamiseks andsid tõuke Taimõris tehtud vaatlused. Sellega pandi ühtlasi alus lindude rände uurimisele nii Eestis kui naaberaladel. Middendorff põhjendas lindude orienteerumist kevadisel saabumisel magnetilise vaistuga. Aeg on Middendorffi seisukohti korrigeerinud, kuid need püsisid aastakümneid.

Aastail 1862–1882 oli Middendorff Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi president (samal ametikohal oli olnud Päidla mõisnikest ka Karl von Bruiningk).

Middendorff õpetas Venemaa troonipärijat Nikolai Aleksandrovitši (hilisem tsaar Nikolai II) loodusteaduslikes ainetes ja saatis suurvürste Aleksei ning Vladimir Aleksandrovitši nende reisidel kodu- ja välismaal: Euroopas, Aasias ja Aafrikas.

Mõisates tegutsemise perioodil võttis Middendorff ette veel mitu reisi. 1867. aastal saatis ta suurvürst Alekseid Vahemere reisil, jõudes ka Aafrikasse. 1868. aastal saatis ta niisamuti suurvürst Vladimiri reisil Lääne-Siberi kubermangu, uurides selle käigus Baraba steppi. 1870. aastal laeval "Varjag" Lapimaale, Novaja Zemlja, Norra ja Islandi rannikualadele tehtud reisil tegi ta hinnatavaid meteoroloogilisi ja hüdroloogilisi vaatlusi. Barentsi meres vee temperatuuri mõõtmiste põhjal tegi ta muu hulgas olulisi järeldusi Põhja-Atlandi hoovuse liikumissuuna kohta, kinnitades, et see liigub Nordkapi neemest ida poole. 1878. aastal uuris Middendorff Fergana oru füüsilist geograafiat. Nende reiside kohta avaldas ta ka trükiseid. 1883. aastal juhtis ta ekspeditsiooni Venemaa karjanduse seisundi hindamiseks; 1883–1884 osales ta ekspeditsioonil Euroopa-Venemaa põhjapiirkondadesse ja Soome.

Tegevus Hellenurmes ja Päidlas[]

Middendorff päris Päidla (koos Salualaga), Hellenurme ja Pööravere (koos Annamõisaga) 1856. aastal, kui suri ta isa. Samal aastal ta abiellus, perre sündis neli poega ja kaks tütart. Pere koduõpetajaks oli Jakob Hurt.

Middendorff elas Hellenurme mõisas alaliselt aastail 1860–1875 ja kuni surmani 1884–1894. Vahepealse perioodi veetis ta Pärnumaal Pööraveres.

Hellenurmes tegeles ta tõuaretuse ja põllumajanduse arendamisega, kusjuures erilist tähelepanu sai hobusekasvatus. Hellenurmes ja Pööraveres hakkas Middendorff esimesena Eestis kasvatama ja aretama eesti raskeveo hobusetõugu ning eesti punast veisetõugu. Selleks ristas ta kohalikke hobuseid Belgiast sisseveetud ardenni hobusetõuga ja kohalikke veiseid Saksamaalt toodud angeli veisetõuga.

Middendorff pooldas radikaalset reformi Eesti maakorralduses. Ta aitas oma mõisate piirkonnas kaasa kooli- ja seltsielu arendamisele. Et laiendada talupoegade silmaringi, hoolitses ta talurahvakoolide eest, asutas põllumajandusseltse, korraldas näitusi ja rajas Hellenurme raamatukogu. Samuti toetas Middendorff Eesti Aleksandrikooli rajamist ja sellele põllumajandusliku kallaku andmist.

15. augustil 1867 läks Hellenurme rahvas koos laulukooriga Middendorffi sünnipäevale. Mõisahärrale tehti ettepanek aidata kaasa Hellenurme raamatukogu asutamisel. Middendorffile meeldis see mõte, ta andis raha 50 raamatu ostmiseks ja laskis mõisa puusepal teha mahuka raamatukapi. Nii hakkas 1867. aastal Hellenurme Päidla-Paluojal vallakooli juures tegutsema raamatukogu. Raamatuid hakkas laenutama kooliõpetaja. Uute raamatute ostmiseks hakati suuremates küünides korraldama rahvapidusid, kus esinesid laulukoor (mida juhatas ka kunstnik Konrad Mägi isa, kes oli Hellenurme mõisa asevalitseja) ja näiteringi. Pidude sissetulekud läksid raamatukogule uute raamatute soetamiseks. Peagi oli raamatuid 200 ringis.[5]

Middendorff viis talupojad teorendilt üle raharendile. Ta alustas koolide moderniseerimisega ja rajas tööliste pensionikassa. Talupoegade elu püüdis ta parandada põllumajanduse kaasajastamise kaudu, propageerides uusi maaviljelusviise ja põllumajandustehnikat. Samuti tahtis ta tõsta talumeeste haridustaset. Jakob Hurdalt otsis ta toetust ideele viia koolidesse eestikeelne õpe.[1]

Middendorffi ajal tehti mõisamaadel maaparandustöid, kuivendati ja niisutati maid. Viljakuse tõstmiseks veeti põldudele soomulda. Erilist tähelepanu pööras mõisnik kartuli ja ristikheina kasvatamisele. Hellenurmes rajati suur viljapuuaed ja mitu paljude puu- ja põõsaliikidega parki.[1] Arvatakse, et just Middendorff tõi Kalmejärvele ameerika veetaime tuskaroora vesiriisi, mida on sealt omakorda viidud teistele Eesti järvedele.[6] Ta oli teadlik ülepüügi probleemist ja ei lubanud Mõisajärvest seitse aastat järjest kala püüda.[7] Samuti asustas ta Päidla järvedesse latikaid ja kohasid, kes seal rohkelt siginema hakkasid.[8] Ka leidis Middendorffi ajal, ilmselt 1884. aastal aset kuulus Mõrtsuka järve põdratapu lugu, kus mõisahärra olevat lubanud põdra mõrtsukad kui seaduserikkujad sillakohtusse anda.[9]

Middendorff oli ka üks raudtee-ehituse entusiaste. Juba 1876. aasta märtsis, kui Tapa–Tartu raudtee ehitus alles käis, esitas ta koos Alexander von der Pahleniga Teedeministeeriumile taotluse, et Tartu–Riia raudteeliin võetaks ehitatavate raudteede hulka.[10] Tartu–Valga raudtee avati viimaks 1887. aastal. Middendorff pidas kohalikega läbirääkimisi raudtee kasutusse minevate maade osas. 1892. aastal avati raudteepeatus nimega platform Middendorff, millest tänaseks on saanud Palupera jaam.[1]

Alexander Theodor von Middendorff suri Hellenurmes 28. jaanuaril 1894. Middendorffi matusetalitus Hellenurme mõisa kalmistul oli eestikeelne. Hellenurme ja Päidla taluperemehed kandsid kuuekesi vahetustega õlgadel puusärgi kodust matusepaigale, kuhu oli üle kilomeetri maad. Kirst olnud väga raske, võis olla tinutatud.

Kõik kolm mõisa pärandas Middendorff juba 1883. aastal oma vanimale pojale Ernst von Middendorffile.

Middendorffi antud nimed[]

  • Baeri saar (Kara meres)
  • Tšeljuskini neem
  • aufeis (termin kihistunud jää kohta; 1856)
  • raadula
  • Ursus arctos beringianus (Middend. 1851)

Middendorffi järgi pandud nimed[]

  • Middendorffi laht (Taimõri poolsaare looderannikul, nimetas Eduard von Toll 1900. aastal)
  • Middendorffi neem (Novaja Zemlja kirderannikul)
  • Middendorffi kask
  • ohhoota ritsiklind (Helopsaltes ochotensis) kannab paljudes keeltes "Middendorffi ritsiklinnu" nime
  • kodiaki karu (Ursus arctos middendorffi; Clinton Hart Merriam 1896)
  • Anser fabalis middendorffi (rabahane alamliik; Severtsov 1873)
  • Microtus middendorffi (pisinäriline, elab ainult Venemaal)
  • Hellenurme neem (Kara mere ääres)

Viited[]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Valgamaalane, 22.08.2015
  2. 2,0 2,1 Tõnis Kallejärv. Mööda kaunist Kagu-Eestit: 15 matkamarsruuti Tartu lähistel. Tallinn 1989. Lk 94.
  3. Lennart Meri. Lähenevad rannad. Tallinn 1977. Lk 247.
  4. Reise in den äussersten Norden und Osten Sibiriens während der Jahren 1843 und 1844. 4 kd, 1847–1875; vn k 2 kd, 1860–1877.
  5. Hellenurme raamatukogu ajaloost tänapäevani
  6. Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tallinn 1977.
  7. Oma Maa, 18.04.1885
  8. Tallinna Sõber, 13.02.1887
  9. Virulane, 12.02.1885
  10. Sada aastat Eesti raudteed. Tallinn 1970. Lk 41.

Advertisement